Akadeemias meenutati soomlaste Talvesõda ja Eesti 1939. aasta valikuid
27.11.2019 |
Täna (27. novembril) toimus teaduste akadeemias Soome Talvesõja alguse 80. aastapäevale pühendatud mälestusseminar, mille korraldasid teaduste akadeemia ja Soome suursaatkond Eestis. Soome kõrgema riigikaitsekooli professor Ohto Manninen pidas ettekande Nõukogude Liidu Mainila provokatsioonist ja selle mäletamisest. Sellele järgnenud vestlusringis arutlesid riigikogu liige, erukindral Ants Laaneots ning ajaloolased Andres Adamson ja Toomas Hiio Eesti ning Soome erinevate valikute üle 1939. aastal. Ürituse avas Soome suursaadik Timo Kantola. Vestlusringi modereeris Taavi Minnik.
Vestlusringis osalenud olid ühel meelel, et sõjaline olukord 1939. aasta sügisel oli Eesti seisukohalt lootusetu. “Mingeid šansse polnud,” tõdes Ants Laaneots. Küsimusele mis oleks pidanud olema teisiti, et Eestil olnuks võimalus Nõukogude Liidule vastu saada, vastas Toomas Hiio: “Eestis oleks pidanud olema kümme miljonit elanikku.” Hiio lisas, et igasugused spekulatsioonid ja fantaasiad jätaks ta meelsamini kirjanikele, kuna ajaloolased “oleksitega” ei tegele.
Küsimusele kas Talvesõja puhkemine tekitas baaside lepingu sõlminud Eestis 1939. aastal kahjurõõmu, vastas Andres Adamson: “Tekitas küll. Ühiskonnas sellised meeleolud olid, sest esialgu näis, et Eesti on teinud õige valiku. Tundus, et kõik on korras ja Eesti jääb sõjast eemale.”
Talvesõja lõpptulemuse põhjusena nähti Punaarmee juhtide ebapädevust ning vastase alahindamist. “Stalin ja Nõukogude Liidu juhtkond arvasid, et saavad Soomet mütsiga lüüa,” ütles Laaneots.
Toomas Hiio rõhutas, et Talvesõja põhjuseid tuleb otsida kaugemalt kui Molotov-Ribbentropi paktist ja selle juured on Vene-Jaapani sõjas (1904-1905). “Venelased taipasid, et Peterburi on kaitseta,” ütles Hiio.
Andres Adamson lisas, et Talvesõja puhkemine oli soomlaste jaoks tööõnnetus. “See oli õnnelik õnnetus, sest Soome säilitas demokraatliku riigikorra. Kuid ka Soome juhtkond läks teatud mõttes mütsiga lööma. Soomlaste poliitiline juhtkond ei uskunud 1939. aastal sõja puhkemist ja arvati, et Nõukogude Liit blufib.” Soome toonast valitsust ja selle tegevust hindas Adamson ebapädevaks: “Soomes oli võimul ebapädev Cajanderi valitsus, nõrk president Kallio ja ennasttäis välisminister Erkko.” Adamson tõdes, et Soome otsus vastu hakata osutus tagantjärele õigeks, kuid soomlaste vastupidamine oli 1939-1940 juhuste summa.
Talvesõda (30. november 1939-13. märts 1940) Soome ja Nõukogude Liidu vahel kuulub Teise maailmasõja olulisemate episoodide hulka. Võitlus, mis kestis 105 päeva oli intensiivne ning verine, kuid tänu sellele säilitas Soome lõppkokkuvõttes iseseisvuse.