President Soomere: akadeemik Lippmaa pole valetanud
09.10.2019Iga uus põlvkond peab end eelnevast targemaks – kirjutab Tarmo Soomere.
Akadeemik Lippmaa arvamus peegeldab tolle aja üht kõige kuumemat uudist kliimamuutuste valdkonnast. Just siis selgus, et Maa keskmine temperatuur ei kasva üldse ühtlaselt. Lausa vastupidi, viimase saja aasta jooksul on mitmeid kordi ette tulnud 10–15 aasta pikkusi ajavahemikke, mil õhu temperatuur on märgatavalt langenud. Täna on see üldlevinud teave (vt joonist); tollal aga põhimõtteliselt uus teadmine, sest varem oli kliima kontekstis vaadeldud asjade muutumist 30 aasta kaupa. Täpsemaid andmeid lihtsalt polnud. Nii tabas akad Lippmaa ära tollal alles kujunemisjärgus olnud radikaalse muutuse meie arusaamistes kliimamuutuste mustrites ja kommenteeris seda talle omase elegantsuse, sarmi ja sarkasmi seguga.
Alles aasta pärast kõnesolevat intervjuud näidati, et see ongi meie kliimasüsteemi normaalse käitumise osa (Easterling ja Wehner, 2009; vt ka https://climate.nasa.gov/news/175/the-ups-and-downs-of-global-warming/). Informatsioon tuli just NASA-lt, mida on sageli süüdistatud jahenemise kohta käivate andmete varjamises ja moonutamises. Need näitasid selget jahenemist alates 1998. aastast. Mis on ka lisatud pildil näha. Kui nüüd vaadata tagasi asjadele 2008. a kontekstis, siis oleksin vist ka ise analoogia ja uute ning peaaegu salastatud andmete alusel kippunud arvama, et nüüd võib minna kõvasti jahedamaks ja vähemalt paarikümneks aastaks.
Maa keskmine õhutemperatuur (must joon) 1880–2016. Nulltasemeks on võetud 1951–1980 keskmine. Punane joon näitab viie järjestikuse aasta silutud keskmist. Sinised püstjooned esitavad vahemikku, milles konkreetse aasta jaoks arvutatud väärtused paiknevad 95%-lise tõenäosusega (NASA, Wikipedia).
Oleks väga huvitav teada, mida akadeemik Lippmaa oleks oma arvamusele lisanud, kui tal jätkunuks elupäevi tänaseni. Või vähemalt 2017. aastani. Muidugi teadis ta (ja see tuleb ka tema intervjuust kenasti välja), kui keerukas on atmosfääri toimimine ja kui raske on seda mõõta. Aga ühte olulist asja ta ei saanudki teada.
Maa keskmine õhutemperatuur (must joon) 1880–2016. Nulltasemeks on võetud 1951–1980 keskmine. Punane joon näitab viie järjestikuse aasta silutud keskmist. Sinised püstjooned esitavad vahemikku, milles konkreetse aasta jaoks arvutatud väärtused paiknevad 95%-lise tõenäosusega (NASA, Wikipedia).
Oleks väga huvitav teada, mida akadeemik Lippmaa oleks oma arvamusele lisanud, kui tal jätkunuks elupäevi tänaseni. Või vähemalt 2017. aastani. Muidugi teadis ta (ja see tuleb ka tema intervjuust kenasti välja), kui keerukas on atmosfääri toimimine ja kui raske on seda mõõta. Aga ühte olulist asja ta ei saanudki teada.
Ajal, mil ta oma arvamust avaldas, tuginesid Maa õhutemperatuuri hinnangud juba üsna palju satelliitidelt tulevale infole. Seda eriti kõrgematel laiuskraadidel, kus mõõtmisi minevikus üsna vähe. Maapinna lähedase õhu temperatuur arvutatakse satelliidiinfost iseendast mõistlikul eeldusel, et kogu meie planeedil kujuneb õhu temperatuur ühel ja samal moel. Nimelt määratletakse satelliitide abil õhu temperatuur kaudselt. Aluseks võetakse õhumassi üsna paksu alumise kihi temperatuur, mida saab kosmosest mõõta. Sellest arvutatakse pinnalähedane temperatuur.
Tulemus on päris hea siis, kui on teada, kuidas temperatuur eri kõrgustel muutub. Selle muutumise muster on hästi teada nii meie laiuskraadidel kui ka troopikas, kus mõõtmisi on üsna palju. Nüüdseks on aga selgunud, et lume ja jääga kaetud Arktikas, kus inimesi ja mõõtmisi pole kuigi palju, muutub õhu temperatuur kõrguse kasvamisega hoopis teisiti (Mears jt, 2003). Mis tähendab, et satelliitide abil mõõdetud Arktika ja Antarktika õhutemperatuurides istus pikka aega sees üks raskesti tabatav süstemaatiline viga. Selline viga, mille kohta ei osanud keegi arvata, et see üldse olemas on.
Kui tekkis aimdus, et seal on midagi valesti, siis kohe ei saanud seda parandada. Enne oli tarvis teha hulk maapealseid mõõtmisi. Esimesed teated katsetest asi korda saada tulid 2015. a, mil akadeemik Lippmaa meie seast lahkus (Karl jt, 2015; Fyfe jt, 2016). Nüüd on see mure klaaritud (Huang jt, 2017). Ümberarvutamise käigus selgus ka, et suurem osa nn kliimasoojenemise näivast peatumisest 1998–2013 oli selle vea tulemus.
Sellest loost oskan vaid järeldada, et suurvaimud näevad kaugemale ja tajuvad suurt pilti märksa detailsemalt kui paljud kaasteelised. Nad aduvad teravalt ja väga varajases staadiumis ka selliste teadmiste lisandumist, mis võivad kogu maailma käiku muuta. Neil on ka julgust tulla avalikkuse ette; seda nii hiiobisõnumitega lähitulevikus ähvardavast ohust kui ka hüsteeriat rahustavate sõnumitega. See ongi nende kohus, sest parimat nõu saame ikka ja alati kõige targematelt.
Tol hetkel oli akadeemik Lippmaal sügavalt õigus. Paljud kaasaegsed märgid ja uus info mineviku kohta kõlasid kenasti kokku. Parimad mõõteriistad näitasid jahenemist. Ka valitsustevaheline kliimapaneel IPCC, mida süüdistatakse kliimahüsteeria ässitamises, tegi oma 2013. a raportis väga selgeks, et kliimasoojenemine võib olla peatunud. Küllap sellepärast, et akadeemikutel on häirivalt sageli õigus, ongi mõnus näidata praegu akadeemik Lippmaale näpuga ja teha nägu, et teadus (ka kliimateadus) ei ole tosina aasta võrra edasi liikunud. On ikka küll. Tuletaks siia meelde pühale Augustinusele omistatud mõtet, et eksimine on inimlik, aga eksimisse jäämine on saatanast. Isegi kui liigjulge järelduse on teinud akadeemik, kellele saatus ei andnud rohkem võimalust uut informatsiooni lahti mõtestada.
Lisandunud on tohutult andmeid nii oleviku kui ka mineviku kohta. Need on muutnud maailmapilti ja nii spetsialistide kui ka laste nägemust sellest, milline tulevik meid ees ootab. Nende sõnum on ühine: eksimisruumi on jäänud järjest vähem. Igavikku läinud suurkujudega disputeerimine ei aita meid edasi. Nad ei saa meile vastata. Pigem tuleks neilt õppida suure pildi nägemist ka alles häguselt nähtavale ilmuvate uute detailide kaudu ja oma arvamuste, ka vastuoluliste, julget ja kontrastset esitamist. Pidades meeles, et Niels Bohri meelest on ennustamine üldse väga raske töö, eriti tuleviku ennustamine.
Kasutatud materjalid:
Tarmo Soomere
05.10.2019
Kasutatud materjalid:
- D. Easterling, M. Wehner 2009. Is the climate warming or cooling? Geophysical Research Letters, 36, L08706.
- J.C. Fyfe ja teised 2016. Making sense of the early-2000s warming slowdown. Nature Climate Change 6, 224–228.
- Jianbin Huang, Xiangdong Zhang, Qiyi Zhang, Yanluan Lin, Mingju Hao, Yong Luo, Zongci Zhao, Yao Yao, Xin Chen, Lei Wang, Suping Nie, Yizhou Yin, Ying Xu, Jiansong Zhang 2017. Recently amplified arctic warming has contributed to a continual global warming trend. Nature Climate Change, 7, 875–879
- T.R. Karl ja teised 2015. Possible artifacts of data biases in the recent global surface warming hiatus. Science 348, 1469–1472.
- C.A. Mears, M.C. Schabel, F.J. Wentz 2003. A reanalysis of the MSU channel 2 tropospheric temperature record. Journal of Climate 16, 3650–3664.